Vastse-Roosa on minu jaoks koht, kus puhkan: saan maha laadida pingeid ja ammutada uut energiat.

Anneli Sillal täitub peagi nelikümmend tööaastat kasvatajana. Kas sina teadsid, et Anneli on metsavenna lapselaps, ta on olnud lühikest aega Mõniste koolis vene keele õpetaja ja Mõniste sööklas juhataja? Laste lemmiktädi, alati heatujuline ja energiline Anneli meenutas lapsepõlvemaad Vastse-Roosas ning muljetas tööaastatest Mõniste lasteaias.

Millisena meenutad lapsepõlve?
Lapsepõlv oli väga huvitav, sest elasin maamajas, kus peeti ka loomi. Suviti hoolitsesin lilleaia eest: see oli juba väikesest peale minu ülesanne. Lilleaed oli veidi vilu. Kastsin lilli igal hommikul kella 10-11 vahel. Pidin aitama ka talutöid teha ja olin lambakarjus. Võtsin karjamaale kaasa teki ja mänguasjad ning nii see aeg seal möödus. Vahel läksid loomad ikka vilja sisse ka.

Meie külas oli minuealisi lapsi kaheksa: hoidsime väga kokku. Käisime üksteise sünnipäevadel, maasikal, korjasime pähkleid. Vanemad käisid omavahel läbi. Me olime väga sõbralikud. Kaklusi ei olnud, isegi poistel mitte. Suuremaks kasvadeski läksime koos kambaga Appe peole.

Põhiline mängumaa oli Vaidva jõgi. Poisid meisterdasid ise parve ja paadi. Suvel sõitsime parvega, ujusime. Poisid tõukasid parve pealt tüdrukud vette. Ime oli, et ära ei uppunud. Polnud hirmugi, et upuks. Paadiga aerutasime peaaegu Läti piirini ja tagasi. Talvel oli jõgi uisutamiseks ja karusselli keerutuseks. Sõitsin mööda jõge Vastse-Roosa mõisasse. Kuna mul oli kodus suur mägi, sai kogu talve ka kelgutada.

Oma maa peal oli meil liivakarjäär – mis saaks olla lapsele parem? Mängisime ka veskis, saekaatris, puidutöökojas.

Sain naabritädidega väga hästi läbi. Meil polnud kodus kaevu. Tihti käisin neljaliitrise karrakesega ühe või teise naabritädi juures vee järel. Mäletan, et neil olid alati minu jaoks kommid. Ella oli Eesti ajal olnud ettekandja ja ta oli väga kombekas vanadaam. Ella kattis mulle laua. Sortiment oli rikkalik: lapse jaoks oli seda väga palju. Ta õpetas, kuidas miskit süüa, kas lusika või kahvliga. Toonitas, et kuidas Eesti ajal tehti.

Millised väärtused, õpetussõnad oled kodust kaasa saanud?
Vanemad on mulle kaasa andnud töökuse. Pidin juba väikesest peale kõikvõimalikke töid tegema, ka füüsiliselt raskeid. Ema töötas kahe koha peal. Ajad olid rasked, kuid millestki puudust ma ei tundnud. Mulle võimaldati kõik, mis vaja.

Olen saanud kaasa armastuse kodu vastu. Vastse-Roosa kodu on minu jaoks tänini paik, kus on hea olla. Kui üle Vaidva sõidan, tunnen end juba paremini. Talvel lihtsalt jalutan kodukandis, vaatan loodust ja maju. Pinged justkui tõmmatakse maa sisse.

Vanaema nõudis alati täpsust. Ta ütles ikka, et kell on elus määraja ja kokkulepitust tuleb kinni pidada. Mulle anti alati kellaaeg, mil sain olla mõisalastega mängimas. See oli umbes 11-16 ajal. Vahel läks mäng nii pikaks, et ei saanud õigel ajal koju tulla.

Väga oluliseks peeti meil kodus häid kombeid. Vanaema selgitas, et teretamine on viisakas ja nõudis seda ka minult. Emalt olen pärinud ka isamaalisuse. Emale oli oluline, et lapsed ja lapselapsed saaksid hea hariduse. Endal tal edasiõppimisvõimalusi ei olnud: metsavenna tütrena unistusi teoks teha ei saanud.

Millisena meenutad Vastse-Roosas veedetud kooliaastat?
Vastse-Roosa koolis käisin ainult esimeses klassis, pärast seda kool suleti. Kool oli minu jaoks suur maja. Kuigi olime külalastega enne tuttavad, kartsin kooli minna. Ma olen tegelikult väga arg mõningate asjade suhtes, kuigi ei pruugi välja paista. Koolimaja ees olid suured lillepeenrad, kasvasid pojengid, astrid ja lõvilõuad. Meid oli liitklassis 10. Minu õpetaja oli Tiiu Hernits – nõudlik, kuid mitte kunagi kuri.

Ema rõhutas ilmekust, sest ta oli soovinud omal ajal näitlejaks saada. Ta õpetas mind luuletusi ilmekalt lugema. Kevadpeo ajal pidin kehastuma kevadeks ja luuletust esitama. Selga anti mulle ema siidine öösärk. See oli küll uhiuus ja hinnasildiga ning väga ilus, kuid mina lavaleniiviisi minna ei tahtnud. Kui ma siis lõpuks ema ja õpetaja meelituste peale lavale läksin, trotsliku ja jonnakana, kandsin luuletuse kuidagi ikka ette. 1972. aastal kool suleti.

Su koolitee jätkus Varstus. Kuidas seal läks?
Varstusse läksin 2. klassi. Pisikesest koolist, kus kokku 10 last, sattusin 28-lapselisse klassi: see oli ehmatus. Sealsed lapsed olid sõbralikud ja sulandusime väga kenasti. Oma panus on kindlasti ka me klassijuhatajal Lauli Kütil.

Varstus lõpetasin ka keskkooli. Siis oli vaja valida, kas õppima või tööle. Kodust kaugele õppima minna ma kindlasti ei tahtnud. See oli välistatud.

Miks valisid just töö lasteaias?
Olen alati tahtnud õpetajaks saada. Kui sõbrannadega mängisime, siis ikka koolitunde. Mina olin alati õpetaja. Mul oli kaustik, kuhu märkisin oma „õpilastele“ hindeid ja märkusi.

Pärast 8. klassi oli mõte minna Räpinasse õppima, sest aiandus oli ju mu jaoks armas. Sinna see plaan jäi, sest tegemist oli ajaga, mil oli esimest korda hirm keskkooli-osa sulgemise ees.

Mul oli juba Saru lasteaias kõneldud, et saan tööle, kuid siis tuli Mõniste koolist pakkumine: hakata vene keele õpetajaks. Soovituse andis mu vene keele õpetaja. Oskasin vabalt suhelda, oli ju Apes lätlastega kogu suhtlus venekeelne olnud.

Kooli juhtkond väga toetas mind ja seetõttu julgesin töö vastu võtta. Vorpisin pikki õhtuid konspekte teha. Olin ju Varstus näinud, kuidas õpetajatel konspektid tehtud olid. See oli üks meeletumaid töid noore inimese jaoks. „Karjäär“ vene keele õpetajana kestis kaks nädalat: endine õpetaja, keda asendama tulin, siirdus tööle tagasi. Nüüd rõõmustas jällegi lasteaed, seal oldi mind väga oodatud. Ilmselt nägid, et mu vanemad on väga töökad ja uskusid, et minuski on püüdlikkust. Emagi andis nõu, et lasteaias on lihtsam.

Olin noor, keda suunati kasvatajatöö kõrvalt sinna, kuhu parasjagu vaja oli: koka, koristaja, pesupesija, kütja, öövalve, majahoidja asendajaks. Töö köögis mulle tol ajal ei meeldinud. Vanaema oli kodus alati toidu valmistanud. Mul puudus kogemus ja ei soovinud vastutust, mida kogu lasteaiale söögi valmistamine nõudis.

Paari aasta järel lasteaias töötasin Mõniste sööklas juhatajana. Mul sai peaaegu kõigi toitude valmistamine täiesti selgeks. Juhendajaks oli peakokk Laine Teppo. Siis sündis mu esimene laps. Aasta hiljem vajas lasteaed taas kasvatajat. Läksingi väikese lapse kõrvalt tööle.

Aastatel, mil lasteaed asus Mõnistes, saatis Pilvi Lüüs mind kõikvõimalikele kursustele. Nii mul ongi kogunenud korralik virn erinevate läbitud kursuste tunnistustest. Samuti prooviti mind suunata kaugõppesse, aga siis tulid abielu ja lapsed. Praeguseni kripeldab hinges, et ei läinud ametit õppima.

Millised on tööaastate kõige armsamad mälestused?
Kindlasti aeg, mil lasteaed asus Mõnistes. Mäletan sest ajast paljusid käike Varstusse, Kuutsile, Koemetsa, Vastse-Roosa, Karisöödile ja Tiitsale: klapitasime oma käike liini- ja koolibussi järgi. Iga päev jalutasime tiiru ümber Mõniste pargi. Kahel päeval nädalas toimusid liikumistunnid Päästeameti saalis, kus oli rohkelt ruumi joosta ja mängida. Kaks korda kuus külastasime Mõniste raamatukogu, kus võttis meid vastu lastesõbralik tädi Liilia. Raamatukogus toimusid ettelugemise päevad, näidendite esitamised. Need olid ilusad ajad. Tõeliselt töökad aastad. Lasteaia õhtuse sulgemise järel istusime tihti kollektiiviga koos ja rääkisime, mis oli päeva jooksul õnnestunud, mida saaks teisiti. Lihtsalt jutustasime. Keegi ei kiirustanudki koju. Küll oli mõnus. Vestlusringidesse, nendes pisikestes kortermaja ruumides, mahtus lapsevanemaidki. Mõnistes meeldis mulle kõige enam: alates lastepärastest toitudest kuni koostööni vallaga. Tõnu Lindeberg käis vallavanemana tihti vaatamas, kuidas lasteaial läheb. Olime alati vallaasjadega kursis. Lasteaia soovidele tuldi alati vastu.

Millised on Su töö raskused?
Polegi midagi rasket. Jooksvad probleemid saab kohe lahendada. Muresid koju kaasa ei võta. Raskeks ehk teeb vahel töö see, et mõni lapsevanem ei taha teha koostööd. Oodatakse ainult lasteaiapoolset panust.

Mis motiveerib?
Koos lastega püsid nagu paadis, ei lähe uppi. Mulle meeldib lastega koos tegutseda. Lastele elamuste pakkumine motiveerib. Näiteks päkapiku-, lihavõtte- või volbripäeva korraldamine oma lasteaia lastele sütitab mind, satun hasarti. Katsun alati mõelda, kuidas laps asja näeb. Kükitan ja katsun lapse tasandilt vaadata. Arvan, et tänu lastele avardub ka minu silmaring ja saan uusi mõtteid, kogemusi.

Millised on Su põhimõtted kasvatajana?
Pooldan kaasaegsust. Leian, et lapsed ei tohiks nii palju laua taga istuda. Teisiti saab ka: loovalt, liikudes, alternatiive leides. Kõike vana ei saa hüljata, kuid uuendusi on vaja. Ma ei oskagi väga täpselt sõnastada, et millest puudust tunnen, kuid tean, et lasteaed peaks senisest enam ajaga kaasas käima.

Kas lubad endal ka puhata? Millega täidad vaba aega?
Vastse-Roosa on minu jaoks koht, kus puhkan: saan maha laadida pingeid ja ammutada uut energiat. Samuti meeldib mulle oma vaba aega veeta lastelastega – nii palju kui võimalik.

Kuidas meenutavad kasvataja Annelit vilistlased?

Anneli oli tore kasvataja. Teele

Anneli on rõõmsameelne ja abivalmis. Ta on hea inimene, keda tuleks austada. Marleen

Alati kui tema meid magamistoas valvas ja mul und polnud, lasi ta mul legodega mängima minna. Ralf

Anneli oli väga tore, abivalmis ja lahke. Aga siis kui keegi pahandust teeb, on ta ikka vahel kuri ka. Aleksandra

Anneli oli lasteaias mu lemmik. Katarina

Anneli on üks parimaid lasteaiakasvatajaid. Ta aitas meid alati kui meil oli abi vaja. Lisette

Lasteaias oli Anneli alati väga tore ning abivalmis, rahulik ja heasüdamlik. Anneli oli harva range. Võiksin öelda, et ta oli minu lemmikkasvataja. Sandra

Minu mälestustes on Anneli kõige parem kasvataja. Ta oli alati hästi tore, vastutulelik, leebe, sõbralik. Teiste seast paistis ta välja sellega, et ei tõstnud kurjalt häält. Laura