Kotuse koostöövõrgustik osales 23.11-24.11.2019 Helsingis toimunud Mardilaadal, kus läbi piirkonna käsitöö, toidutoodete ja turismivõimaluste tutvustati meie kandi maitseid ja avastamist väärt paiku. Muljeid ja mõtteid Mardilaadast jagavad laadal Kotuse koostöövõrgustiku liikmete tooteid müünud Andres, Eliise ja Tuuli.

 

Tuuli Jõesaar – käsitööline (nahamaailm)

Laadal käik oli väga meeleolukas, seltskond oli super ja nalja oli nabani. Mulle väga meeldis see, et meie boksi kontseptsioon oli eelnevalt paika pandud ning lõpliku lihvi andmisel oli olulise tähtsusega meie meeskonna ühine töö – ühel tuli hea mõte, mida teine omakorda täiustas. Kõiki kaasavõetud asju oli veidi keeruline ära paigutada, kuid tulime toime. Tulemus oli küll kirju aga samas oli võimalik pakkuda ühelt letilt mitut erinevat varianti. Hiljem müües see nii ka oli – kui nägin, et klienti huvitas tee, tutvustasin erinevaid ürditeesid ja kohe sinna kõrvale ka tökatisalvi, -seepi ja muid tooteid, mis minu pool oli. Ülesanded jagunesid kuidagi hästi sujuvalt – Eliise, Jandra olid leti taga, pakkusid juustu ja arveldasid rahaga, mina olin vahepeal ja pistsin inimestele aga tökatisalvi nina alla. Andres oli töötoaga rakkes, mis oli minu arvates üks selle laada pärle – paljudele eakamatele tõi see meelde aega, kus nad kas ise või nende vanaisa tohust esemeid nikerdas. Tökatisalvi lõhn muidugi oli ka päris mitmetele lapsepõlvelõhnaks. Üks proua kommenteeris, et kui saun, viin ja “tõrva” ehk tökat ei aita, siis ei aita enam miski. Klientidega suhtlemisel ei saanud isegi keelebarjäär takistuseks – kui jäi sõnadest puudu, siis sai kasvõi Andrese käel olevale kriimustusele näidatud (tökatisalvi raviomaduste selgitamisel). 

Eliise Tuuling – Karishma Jewellery OÜ

Ootused ja nägemused Helsingi Mardilaadast oli hoopis midagi muud kui olukord lõpuks kohapeal välja kujunes. Kerge ärevus valdas ka juba nädalaid enne laata, et ma ju ei ole nii aldis suhtleja ja kauba pähemäärija. Aga nähes lõpptulemust meie loodud letist muutis enesekindlamaks ja julgemaks, et me oleme ikka täitsa metsast ja me saame olla meie ise, kartmata mida meist arvatakse. Eriti sooja tunde tekitas see, et me tuletasime paljudele meelde lapsepõlve tänu Andresega kaasaskäiva tõrva lõhnaga :). Paljud seisid meie leti juures ja järsku teatasid: “Ma tean seda lõhna, see oli mu vanaema juures saunas!”. Helsingi oli muutunud minu jaoks süngeks industriaal-linnaks. Inimesed metroos olid eriti kõhedust tekitavad. Nagu oleks apokalüpsise filmi sattunud, kus inimestel puudub hing. Sellised liikuvad zombitalised emotsioonitud olendid vuhisesid mööda. Kõik kardavad üksteist, et mitte pettuda või haiget saada siis ka välditakse igasugust silmsidet ning endale luuakse tugev kaitsemüür ette. Laadal olles ma tundsin reaalset vahet energiatel, mis on maainimestel ja linnainimestel. Meie tiim kiirgas justkui päikest sellesse pimedasse ja süngesse linna. Olenemata sellest, et jalad õhtu lõpuks olid seismisest nii väsinud oli meil ikka naeratus näol ja meeleolu üleval. See tunne, et oma naeratuse ja positiivse olemisega saad kellegi päeva ilusaks teha oli tore. Tagasi tulles ma mõistsin, et oluline on see, mida koos tehakse, kui see, palju keegi midagi maha müüs. Müük hakkas meil hästi minema kusjuures just siis, kui me olime sellest müügitulemuse hirmust lahti lasknud. Otsustasime, et läheb kuidas läheb, peaasi et on tuju üleval. Ja just sel hetkel avastasime, et meie ümber toimub mingi sumin ja kõik järsku tahavad midagi meilt osta. Tuuli isa andis meile üliarmsa kommentaari, et me pole nagu normaalsed, vaid justkui metshaldjad 🙂 . 

Andres Rattasepp – MTÜ Luiga käsitöötalu 

Sõit kulges hästi. Meeskonnatöö ja boksi ülespanek ning mahavõtt kulgesid ladusalt. Kui Helsingi mardilaadal sarnaselt Tallinna omaga oleks tunnustatud laada parimat väljapanekut, siis meil olid väga head eeldused olla parim st atraktiivseim boks. Laadapäevad olid üliintensiivsed ning kogu meeskond oli maksimaalselt hõivatud. Paar tundi enne laada sulgemist oli inimvool veidi hõredam ja võimaldas meilgi veidikene hinge tõmmata. Õpituba ja müügilett täiendasid üksteist väga hästi ja seda praktikat võiks ka tulevikus jätkata. Sellise intensiivsusega laatadel peab olema vähemalt neli müüjat. Kaardimakse võimalus hädavajalik. Toidu ja käsitöö müük peab toimuma eraldi.

Kotuse laadaleti täitmisele panustasid Küüniniidu talu, Metsavenna talu, Ööbiku Ürditalu, Putka talu, Kirepi talu, Luiga Käsitöötalu, Karishma Jewellery, Unelma, Tuuli Jõesaare ja MF SmellWell. 

Suur tänu Valga vallale, Taheva Valla Külade Seltsile, Kaldavere turismitalule ja Karula Avatud Noortekeskuse välisvabatahtlikule Vili Siitonenile, kelle abil ja toetusel on Helsingi Mardilaadal osalemine ja piirkonna tutvustamine läbi toodete ning turismivõimaluste teoks saanud!

 

Pilte laadamelust leiab SIIT