Olen põhihariduse saanud Mõniste koolis ja keskhariduse Varstus. Mäletan oma esimest koolipäeva. Ema sõbranna poeg oli minuga ühevanune ning koos me kooli läksime. Minu esimeseks õpetajaks sai Koidula Sujev. Meenutan teda suure tänutundega. Sellist õpetajat ma oma elus rohkem kohanud ei ole. Ta oli suurepärane. Ma ei osanud lugeda ega kirjutada, olin väike tüdruk metsa seest, aga kõik ta mulle selgeks õpetas. Koidi Sujev juhendas näiteringi, olin seal alati kaastegev.

Esimesest klassist alates jäin ma kohe terveks nädalaks internaati ja tema oli mu teine ema. Koidi oli väga tore inimene. Ta oskas elu põnevaks muuta ka pikkadel internaadiõhtutel. Internaadis oli palju aega: saime Kuutsi metsa all ehitada, mängida. Olen hiljem mõeldud, et kust see aeg küll võeti. Internaadis elamine mulle suuri raskusi ei valmistanud. Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi seepärast nutnud, et viibin kodust kaugel. Ema käis sigalas tööl, mõistan, et tal polnud aega.

Koolielu muutsid meeldejäävaks noored õpetajad Asta Pazuhanitš ja Enn Viitkin, viimane neist minu klassijuhataja, kes võtsid ette põnevaid reise. Käidi öistel väga õpetlikel matkadel: selgeks said telgi püstitamine, tule tegemine. Praegu ei tule selline asi kõne allagi – eks aeg ole edasi läinud. Ekskursioonidel käidi väga palju, nt käisime õpetaja Asta ja Ennuga Moskvas.

Nõukogude ajal oli noorel väga palju võimalusi huvitegevuseks. Tegutses agentbrigaad, mis on võrreldav tänapäeva huviringiga. Olin pioneer, nagu kõik tollal. Keskkooliajast on eredalt meeles põnevad malevasuved. Igal suvel võtsin osa malevast.

Pärast kooli lõpetamist pidi minust saama näitleja. See oli suur unistus. Kui saabus aeg sisseastumiskatseteks, läks teisiti. Tollane sohvoosi raamatupidaja kutsus mind Saru lasteaeda tööle. Haarasin võimalusest kinni ja sest ajast saadik, aastast 1978, olengi lasteaias. Minu suureks eeskujuks kujunes Pilvi Lüüs. Amet hakkas mulle väga meeldima ja läksin edasi
õppima, et kutse omandada. Kindlasti on mu töös vaja ka näitlemisoskust: õpetaja peab olema loov. Ma pole veel kordagi kahetsenud oma elukutsevalikut.

Kui võrrelda lasteaeda 70ndatel-80ndatel, võin öelda, et distsipliin oli rangem. Ma ei mäleta, et meie lasteaias oleks kunagi lapsi karistatud, kuid nurka panemine oli lubatud ja lapsevanematele see sobis. Marakratte oli ikka, sellest ei pääsenud.

Toon näite tolleaegsest lõunasöögist lasteaias. Lõuna oli neljakäiguline: värske salat, supp, praad, magustoit. Iga toitu pidi sööma natuke. Enamus lastest ei jõudnud kõike ära süüa. Kõht sai kindlasti kõigil täis. Hetkel on lasteaias murekohaks, et lapsed ei söö ja polegi midagi teha, sundida ju ei saa.

Vanematel polnud aega lastega tegeleda. Lapsed tulid nädalaks lasteaeda, olles esmaspäevast laupäevani. Lapsi, kes vaid päeval käisid, ilmselt polnudki. Suuremaid hingelisi traumasid pikad lasteaianädalad lastele ei tekitanud. Selline oli tolle aja normaalsus ja lapsedki leppisid olukorraga. Alles hiljem hakkas tulema lapsi, kes ei harjunud lasteaiaga. Kellele ei sobinud, ei saanudki lasteaeda tulla. Hiljem ööpäevaringne lasteaed kadus, sest ei olnud enam vajadust selle järele. See tõi kaasa suure koondamislaine lasteaias.

Sarust kolis lasteaed Mõnistesse, kus kortermajja kohandati ruumid. Kui Mõnistes lasteaed avati, oli seal 42 last. Kõik me mahtusime väikestesse ruumidesse ära. Kusjuures oli vaid üks rühm. Töötati nii, et koolieelikud õppisid õpetajaga ühes toas ja ülejäänud teises ruumis. Lapsi oli erinevas vanuses, noorim 1,5-aastane. Perioodil, kui lasteaed asus Mõnistes, käisime väga palju ringi: nt parve ja paadiga Vastse- Roosa jõel sõitmas. Sellistel rännakutel juhtus ka õnnetusi: kiigu alla jäänud laps murdis käeluu ja kelgu alla jäänu jalaluu. Praegu ei võtaks selliseid ekstreemsusi enam ette.

Südamesoojusega meenutan üht lapsevanemate gruppi, kes olid lasteaiaga seotud päris pika perioodi, kuna neil oli mitu last. Olid väga aktiivsed vanemad, huvitusid lasteaia tööst, võtsid osa kõikidest üritustest ja õppekäikudest ning aitasid neid korraldada. Nendega oli väga hea koostöö: see süstib kasvatajale optimismi ja tegutsemistahet. Aitäh teile, Merle, Tiiu ja Kati. Kõige õnnelikumad hetked poevad hinge pidude ajal. Kindlasti on lõpupeod sellised. Näha lapsi laulmas, tantsimas ja kallistusi saada, on väga armas. Mul on suur sahtlitäis kaarte, mis lapsed on mulle kinkinud. On kasvandikke, kes tulevad vastu, mina neid ära ei tunne ja ütlevad: “Tere, kasvataja!“. Sellised kohtumised teevad palju rõõmu. Rõõm on ka nendest, kes koolikoridoris vastu tulles teretavad, sest ega igaüks naljalt ei ütle.

Aastad teevad oma töö. Kui sa oled noor, siis on lapsed ka sinu ümber. Tänapäeva noorte emade lapsed vajavad noori kasvatajaid. Ma näen seda, nii see on. Enam ei jõua joosta nii palju, ei jõua sülle võtta. Mõnel on vaja sülle ja meie lasteaias süllevõtmine keelatud ei ole. Ma olen valmis jääma koju, kui on mõni noor, kes tahab väga meile tööle tulla, sest ma näen, et lastel on vaja noort õpetajat.

Mul on mõned lasteaeda puudutavad unistused. Esmalt soovin, et laste arv tõuseks ja lasteaed saaks oma tööd jätkata. Teiseks mänguväljaku arendamine: see võiks meil olla mitmekesisem. Mulle meeldib kõik oma töö juures. Lapsed on mulle kõik ühtmoodi armsad. Kõik, mida saab koos lastega teha, on südamelähedane. Mu motoks ongi: tööd tuleb teha südamega. Ma olen katsunud oma töö ja tegemised seada nii, et lastel oleks hea, mitte, et mul endal oleks hea.
Raha pärast ma tööl ei käi. Peab olema ikka missioonitunne.

Mõniste lasteaia vilistlane Teele Tamm meenutab:

Siiri oli väga tore kasvataja. Ta tegeles meiega palju. Lasteaias viidi läbi palju erinevaid tegevusi ja üritusi, nt kostüümipidu ja pidžaamapidu.

 

Siiriga vestles ja tema mõtted pani kirja Mõniste kooli õpetaja Kadi Mõttus